Kuidas Soomes varjupaika taotleda

Nagu igas teises arenenud riigis, on ka Soomel väljakujunenud rahvusvahelise kaitse mehhanismid. Kõigil, keda ähvardab ebaseaduslik tagakiusamine, on õigus taotleda soomlastelt humanitaarstaatust. Võttes arvesse selle Põhja-Euroopa riigi seadusandluse iseärasusi, hõlmab rahvusvaheline kaitse asüüli, pagulasseisundit ja isegi poliitilist varjupaika Soomes. Kellel on õigus taotleda humanitaarkaitset, kuidas seda saada ja mida see hiljem annab?

Kellele Soome annab rahvusvahelise kaitse

Igaüks, kes otsustab kolida teise riiki, on potentsiaalne immigrant. Sisseränne on teadlik ja vabatahtlik samm. Üks sobivamaid venekeelsetest riikidest pärit immigrantidele on Põhja-Euroopa Soome. Kohalikud rändealased õigusaktid näevad välismaalaste vastuvõtmiseks ette palju põhjuseid ning soomlased ise meelitavad aktiivselt välismaalt migrante.

Üheks põhjuseks on rahvusvahelise kaitse ja vastavalt ka varjupaiga andmine. Võib-olla pole see kõige õigem viis, sest juba kaitse mõiste eeldab selle taotleja suhtes mingisuguse ohu olemasolu. Kuid samal ajal on varjupaigal mitmeid eeliseid, kuna see annab õiguse majutusele, toidule, eluasemele ja isegi vähesele materiaalsele abile. Varjupaigataotlejate õigustest räägime veidi hiljem, kui peatume tingimustes.

Seega, vastavalt 30. aprilli 2004. aasta seaduse nr 301/2004 "Välismaalaste kohta" (Ulkomaalaislaki, edaspidi seadus nr 301/204) 6. peatüki sätetele pakutakse Soome territooriumil rahvusvahelist kaitset mitmel kujul, kaasa arvatud:

1. Varjupaik Soomes (Turvapaikka Suomessa).
2. Lisakaitse (Toissijainen suojelu).
3. UNHCR pagulaste vastuvõtmine ja jaotamine kvoodi järgi (Pakolaiskiintiö).

Varjupaik Soomes

Varjupaik (Turvapaikka) on peamine rahvusvahelise kaitse vorm, mida kohaldatakse vastavalt seaduse nr 301/2004 §-le 87. See antakse ÜRO pagulaskonventsiooni alusel.

Humanitaarstaatuse õigus on isikul, kes taotleb varjupaika põhjendatud tagakiusamisohu tõttu oma alalise elukohariigi territooriumil, kui oht tuleneb rassilisest, usulisest, rahvuslikust, keelelisest või nt. poliitiline vaenulikkus. Selle oluliseks tingimuseks on kaitse puudumine kodakondsuse seisundi eest.

Seaduse § 87a järgi võivad tagakiusamise ohu reaalseks tunnistamise aluseks olla asjaolud, mis oma olemuselt rikuvad tõsiselt inimõigusi, sealhulgas:

• varjupaigataotleja füüsiline, vaimne või seksuaalne väärkohtlemine;
• haldus- või muu õigusliku sunni meetmete rakendamine, sealhulgas õiguskaitseorganite poolt, kui need meetmed diskrimineerivad taotlejat või on põhimõtteliselt diskrimineerivad;
• diskrimineeriv ahistamine või karistamine;
• riigiorganite otsuste edasikaebamise õiguse äravõtmine, mis toob kaasa diskrimineerivad karistused;
• süüdistuse esitamine sõjaväeteenistusest keeldumise eest süümelistel põhjustel käimasolevates konfliktides, mille käigus võidakse toime panna mittepoliitilisi kuritegusid;

Seaduse nr 301/2004 § 87b kohaselt mängib tagakiusamise olemus olulist rolli:

• päritolu tagakiusamine on nahavärvist, rahvusest, rahvusest tingitud tagakiusamine;
• usuline tagakiusamine on defineeritud kui tagakiusamine, mis põhineb teistlikel, mitteteistlikel või ateistlikel veendumustel, religioossetel tavadel, tegudel, vaatenurga väljendamisel, rühmakäitumisel ja usureeglite järgimisel;
• tagakiusamised, mis on tekkinud kodakondsuse, selle puudumise, bipatrismi, kultuuriliste, etniliste või keeleliste sidemete alusel, loetakse tsiviilseks;
• Poliitiline tagakiusamine on tagakiusamine arvamuste, mõtete ja veendumuste pärast, võimalike tagakiusajate kritiseerimine, samuti nende meetodid.

Ülaltoodud asjaolude ja seda, kas taotleja tundis end tagakiusamise ohus, ei oma tähtsust, kas taotlejal on tõesti tagakiusamise tunnuseid (st ta tunnistab tagakiusatud usku, räägib mõnda keelt või teatud poliitilist positsiooni), kui tagakiusamine kestab. koht.

Täiendav kaitse

Humanitaarstaatuse teisene liik on täiendav kaitse (Toissijainen suojelu). Seaduse nr 301/2004 § 88 kohaselt võib selle anda välismaalasele, kellel ei ole alust varjupaiga andmiseks, kuid alalise elukohariiki naasmisel on oht sattuda tõsisesse ohtu. Näiteks kui neid ähvardab:

• surmakaristus;
• ebainimlik või väärikas sisu, karistuse või piinamise vormid;
• meelevaldse vägivalla oht seoses territooriumil toimuva rahvusvahelise või sisekonfliktiga.

Pagulaste ümberasustamine kvoodi alusel

Kolmas kaitseliik on pagulaskvoodid (Pakolaiskintiö). Seaduse § 90 kohaselt võtab Soome oma territooriumile ümberasumiseks vastu UNHCR pagulasi ja teisi välismaalasi, kes vajavad rahvusvahelist kaitset. Pagulaste arv, keda soomlased on valmis vastu võtma, määratakse igal aastal, olenevalt eelarvelistest võimalustest. Näiteks 2021. aastaks kinnitas kohalik siseministeerium Süüriast ja Kongost pärit 750 inimese suuruse kvoodi.

Paljud veebiväljaanded levitavad infot, et Soomes on võimalik saada ka poliitilist varjupaika. Tegelikult on see ekslik teave: sellisena ei näe Soome seadusandlus ette poliitilist varjupaika.

Kuid nagu eespool juba märkisime, võib varjupaiga andmise üheks põhjuseks olla poliitiline tagakiusamine ja repressioonid.

Varjupaigataotlejate õigused ja kohustused

Pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimused Soomes ei erine palju teiste riikide omadest. Rahvusvahelise kaitse saaja staatus võimaldab nautida maksimaalselt normaalseks riigis elamiseks vajalikke soodustusi.

Seega on soomlaste poolt vastu võetud varjupaigataotlejatel õigus:

• nende taotluse objektiivne läbivaatamine, vajaliku õigusabi ja tõlgi tagamine;
• Soomes elamine kuni lõpliku otsuse tegemiseni, eluaseme tagamine;
• vaba liikumine Schengeni alal elamisloa / alalise elamisloa alusel;
• materiaalse abi saamine, vahendid toiduks;
• tasuta töötamine ilma loata jne.

Lisaks õigustele on rahvusvahelise kaitse taotlejatele pandud ka hulk kohustusi. Sealhulgas need:

• ei oma õigust reisida päritoluriiki, vastasel juhul tühistatakse humanitaarstaatus;
• on kohustatud järgima Soome seadusi;
• peavad olema registreeritud vastuvõtukeskuses, isegi kui nad elavad eramajas;
• peavad elama omavalitsuses, kuhu nad määrati jne.

Varjupaigamenetlus Soomes

Soomes pagulasstaatuse saamiseks peab taotleja läbima standardmenetluse. Juhime tähelepanu olulistele punktidele, mida potentsiaalne taotleja peaks meeles pidama:

• Varjupaigataotlust ei saa esitada välismaalane välismaalt (näiteks saatkonna kaudu või e-posti teel), selleks peab ta ilmuma Soome territooriumile või vähemalt piirile.
• Teine oluline punkt on Lublini lepingu toimimine. Selle normide kohaselt peaks andmise küsimust käsitlema EL-i riik, kuhu humanitaarstaatuse taotleja esimesena sisenes.See tähendab, et Soomes küsimuse käsitlemiseks peab riik olema EL-i riikidest esimene, kuhu välismaalane sisenes.
• Humanitaarstaatuse taotlus tuleb esitada kohe pärast riiki sisenemist. Erandiks on juhud, kui varjupaiga saamise alus tekkis juba Soomes viibimise ajal või kui hilisemaks taotlemiseks olid mõjuvamad põhjused.
• Taotluse läbivaatamisel ei arvestata mitte ainult riiki, kust väljaränne toimub, vaid ka riiki, kust taotleja tegelikult saabus. Seega, kui kolmandat riiki, kust taotleja Soome saabus, peavad soomlased turvaliseks, leitakse, et ta oleks võinud seal taotleda rahvusvahelist kaitset, mistõttu võib see saada keeldumise põhjuseks.

Nüüd on aeg kaaluda rahvusvahelise kaitse saamise korda. Sätte reeglid on sätestatud seaduse nr 301/2004 §-des 94-104.

Nende sõnul hõlmab potentsiaalse taotleja menetlus:

1. Saabudes Soome ja teavitades pädevaid asutusi oma kavatsusest varjupaika taotleda. Tuletame meelde, et pärast Soome saabumist tuleb neid teavitada esimesel võimalusel. Seda saab teha kas kohe piiri ületamisel – andes oma soovist piirivalvuritele teada, või pärast sihtkohta jõudmist – kohalikus politseijaoskonnas.
2. Biomeetriliste andmete esitamine. Varjupaigataotlemise kavatsuse teatise saamisel on piiriametnikel või politseiametnikel kohustus taotleja viivitamatult registreerida. Nad peavad koguma tema kohta kogu asjakohase teabe, võtma sõrmejälgi, allkirjanäidiseid ja pildistama teda, samuti teostama kontrolle SIS-süsteemis.
3. Majutus vastuvõtukeskuses. Pärast registreerimist paigutatakse taotlejad vastuvõtukeskusesse. Kui avalduse esitab kogu pere, saab selle majutada vastuvõtukeskuse eraldi ruumi. Perekond ei pruugi selles olla püsivalt: soovija saab võimalusel kolida teise keskusesse või elada eramajas.
4. Intervjuu läbimine. Pärast taotluse menetlemist määrab migratsiooniteenistus (Maahanmuuttoviraston vastuulle) iseseisvalt vestluse toimumise kuupäeva ja teavitab sellest taotlejat vastuvõtukeskuse kaudu, saates vastava kutse. Sellel vastab varjupaigataotleja tõlgi (ja vajadusel advokaadi) juuresolekul küsimustele oma olukorra kohta, selgitab avalduse esitamise põhjuseid, räägib tagakiusamisest ja ähvardustest kodumaal ning kinnitab väidetut. faktid koos dokumentidega. Dokumentaalsete tõendite puudumisel on faktide suuline esitamine lubatud. Seaduse §97a kohaselt toimub kogu küsitlusprotsess heli- ja videosalvestuse all ning vestlus ise salvestatakse protokolli. Hiljem edastatakse selle koopia taotlejale.
5. Otsuse ootel. Taotluse menetlemise ja otsuse tegemise aeg on igal juhul individuaalne. Esialgne hinnang ülevaateperioodi kohta tehakse teatavaks intervjuul endal, kuid suure tõenäosusega võib see periood olla hilinenud. Seda teenust saate kasutada ülevaatuse aja esialgseks arvutamiseks. Otsuse ootel saab taotleja viibida vastuvõtukeskuses.
6. Lahenduse leidmine. Kui rändeamet teeb lõpliku otsuse, teavitatakse taotlejat sellest kindlasti tema emakeeles või keeles, millest ta aru saab. Positiivse otsuse korral saab taotleja pagulasstaatuse (või täiendava kaitse saaja), mis kehtib 4 aastat koos pikendamisvõimalusega.

Miks nad võivad keelduda

Varjupaigast võib keelduda. Seadus lubab rändeasutustel keelduda taotlejatest, kes:

• keda kahtlustatakse põhjendatult rahu- ja inimsusevastastes kuritegudes või sõjakuritegudes;
• kahtlustatakse Soome kriminaalõigusega tunnustatud mittepoliitilist laadi vägivallakuritegudes, kui need pandi toime enne humanitaarstaatuse saamist;
• tabatud tegevusest, mis on vastuolus ÜRO tegevuse ja põhimõtetega;
• esitas valeandmeid, esitas võltsitud dokumente;
• pärit turvalisest päritoluriigist või turvalisest kolmandast riigist.

Seadus võimaldab taotlejal 14 päeva jooksul keeldumise saamisest kaebuse esitada oma elukohajärgsesse halduskohtusse. Kohtu eitava otsuse korral on lubatud esitada kassatsioon Riigikohtusse. Kui ka tema keeldub, on välismaalane kohustatud Soomest lahkuma.

Kui taotlejal ei ole riigist lahkumiseks raha, on tal õigus selleks abi paluda. Sel juhul rahastab lahkumist riik.

Taotleja töökõlblikkus

Soomes varjupaika otsivatele venelastele on ilma lisaloata töötamise võimalus ette nähtud juba enne migratsiooniameti otsuse tegemist. Tasulise töö saamise võimalus tekib taotlejal:

• kolm kuud pärast taotluse esitamist, kui humanitaarstaatuse taotleja on esitanud oma isikut tõendavate dokumentide originaalid;
• kuus kuud pärast taotluse esitamist, kui selliseid dokumente ei ole esitatud.

Kui taotlejal õnnestus saada alaline töökoht, on tal õigus taotleda elamisluba töötamise alusel, kuigi pagulasseisundi korral pole see vajalik.

Tööandja on aga kohustatud perioodiliselt kontrollima, kas töötajal on õigus tööle saada, mis annab pagulase või varjupaigataotleja staatuse. Kui see staatus aegub või tehti negatiivne otsus ja pagulasseisundit ei anta, on migrant kohustatud sellest oma tööandjat teavitama. Esialgne tööõigus kehtib kuni lõpliku otsuse tegemiseni, sealhulgas apellatsiooni- ja kassatsiooni korras. Alaline õigus kehtib kogu varjupaiga kehtivusaja.

Majutus vastuvõtukeskustes

Kohe pärast isikute varjupaigataotlejana registreerimist vastavalt Art. Seaduse 746/2011 artikli 16 kohaselt kolivad nad pagulaste vastuvõtukeskustesse. Majutustingimuste puhul võetakse tingimata arvesse taotleja sugu, vanust ja muid tunnuseid. Kui kogu pere palub kaitset, saab nad majutada rahvamajja.

Reeglina majutatakse kandidaadid juba enne vestlust nn transiidikeskusesse. Pärast taotlejaid suunatakse nad reeglina juba enne otsuse tegemist alalisse vastuvõtukeskusesse.

Seadusandlus lubab potentsiaalsetel pagulastel elada eramajades, näiteks sugulaste juures või üürikorteris, kuid nad peavad siiski olema registreeritud vastuvõtukeskuses.

Põgenikelaager võimaldab kaitset vajavatel inimestel saada vajalikku sotsiaalabi, sealhulgas:

• vajalik arstiabi;
• psühholoogiline või juriidiline abi;
• pidev toit või võimalus ise toitu valmistada;
• majapidamisteenused, eelkõige vannitubade, pesumajade kasutamine;
• tõlketeenused;
• haridus- ja kutsenõustamine ja nii edasi.

Kuumakse

Varjupaigataotlejad saavad lisaks eluaseme- ja hoolekandeabile taotleda ka rahalist abi, mis on mõeldud “põhivajadusteks”. See väljastatakse nn kassakviitungina või kantakse ettemaksukaardile.

Toetuse suurus sõltub vanusest, perekonna koosseisust, muust sissetulekust või töökohast. Juhime tähelepanu, et toetust ei määrata automaatselt, see määratakse vastuvõtukeskuses viibiva isiku avalduse alusel. Alaealised saavad ka põhivajaduste katteks sularaha, kuid nende hüvitised on oluliselt väiksemad.

Allolev tabel aitab teil mõista 2021. aasta jooksul kehtiva hüvitise suurust.

Vastuvõtukeskuses einestata	Koos söögiga vastuvõtukeskuses
Ema või üksikisa	312,23 €	91,52 eurot
Perekond lapsega	199,18 €	59,21 €
Täiskasvanud	263,78 €	75,36 eurot
Alla 16-aastased lapsed	*	26,92 €
Lapsed vanuses 16-17 aastat	*	48,44 €

Kui pereliikmetel on erivajadused, on neil õigus saada täiendavat rahalist abi. Igal juhul käsitletakse iga juhtumit eraldi.

Pagulaste perekondade taasühendamine

Pärast ametlikku pagulasseisundi saamist ja seega Soome elamisloa saamist on välismaalasel õigus oma perega taasühineda. Kõik, kes praegu Soome territooriumil elavad, saavad "perheenkokoajaksi" staatuse ja tema pereliikmetel on õigus Soome elama asuda.

Selleks on neil vaja perekondlikel sidemetel põhinevat elamisluba (oleskelulupaa perhesuhteen alusel). Ilma elamisloata saavad EL-i välised pereliikmed Soomet külastada vaid kuni 90 päeva, kuid selleks tuleb neil külastamiseks hankida viisa.

Perekonna elamisloa saamise õigus on järgmistel isikutel:

• abikaasa või registreeritud elukaaslane, kui nad on olnud abielus (kooselu) kaks aastat või neil on ühine laps;
• pagulase alaealised ja vallalised lapsed või lapse vanemad/eestkostjad, kui selline alaealine laps viibib Soome territooriumil;
• kõik sugulased, kui nad on täielikult Soomes elava pereliikme ülalpidamisel.

Pere toetaja kohustus on tagada, et taasühinenud pere toetamiseks oleks olemas vajalikud vahendid.

Alaline elukoht ja kodakondsus pagulastele

Kui välismaalane saab Soome ametivõimudelt pagulasstaatuse, omandab ta automaatselt pikaajalise elamisloa, mis kehtib humanitaarstaatuse kehtivuse ajaks.

Pärast 4-aastase perioodi möödumist, kui Soome territooriumil viibimine on olnud katkematu, on rändajal vastavalt seaduse nr 301/2004 §-le 56 õigus taotleda alalist elamisluba. Pange tähele, et see on üldine alalise elamisloa saamiseks vajalik periood – on ka teisi sisserände viise, mille kaudu saate ka alalise loa.

Olles riigis elanud vähemalt 5 aastat, tekib välismaalasel õigus taotleda kodakondsust. Tähelepanuväärne on, et selle perioodi arvestamine algab varjupaigataotluse esitamise kuupäevast.

Soome passi saamiseks peab taotleja olema täisealine, süüdimõistetu, sissesõidukeeluta, vajaliku keeleoskusega ja piisava sissetulekuga.

Järeldus

Arvestades kõike eelnevat, tahame veel kord juhtida lugejate tähelepanu põhipunktidele:

• Soomel on 3 tüüpi rahvusvahelist kaitset: varjupaiga-, täiendava kaitse ja UNHCR pagulaskvoodid;
• sellisena ei ole riigis poliitilist varjupaika, kuid üldvarjupaiga andmise üheks põhjuseks on poliitilistel põhjustel tagakiusamine;
• varjupaigataotluse saate esitada ainult Soome territooriumilt, saata saatkonna kaudu, e-posti teel või muul viisil;
• pagulasstaatus riigis annab palju eeliseid: elamisõigus, eluase vastuvõtukeskuses, sotsiaalabi ja isegi toetused;
• Pagulasele antakse automaatselt tööõigusega elamisluba, mille alusel saab ta saada alalise elamisloa ja kutsuda omakseid riiki perekonna taasühendamiseks.