Frauenkirche katedraal Münchenis (saksa Frauenkirche) on Baieri turismisümbol ja Saksamaa suurim arhitektuurimälestis. Ametlik nimi on Püha Neitsi Maarja katedraal (saksa keeles Der Dom zu Unserer Lieben Frau). Tempel asub Marienplatzi keskväljaku lähedal ja selle tornidest avaneb panoraamvaade linnale. Alates 15. sajandist on hilisgooti kirikut peetud Müncheni peamiseks vaatamisväärsuseks.
Frauenkirche kohta Münchenis
Frauenkirche katedraal on aktiivne katoliku kirik Freisingi ja Müncheni piiskopkonnas. Katedraal ehitati piiskopkonna sekulariseerimise ning Wittelsbachide võimu all oleva kihelkonna ja kollegiaalkiriku ühendamise tulemusena ning see on dünastia poliitilise võimu sümbol, trooni ja religiooni liidu personifikatsioon.
2004. aastal otsustasid võimud mitte püstitada Müncheni Frauenkirchest kõrgemaid hooneid, et säilitada selle kultuuriline ja arhitektuuriline väärtus.
Müncheni Püha Neitsi Maarja katedraal on piiskopkonna vanim kaitsepühakukirik ja linna kõrgeim hoone. Tornide kõrgus on 98,5 m, pikihoone pikkus 109 m ja kõrgus 40 m.
Katedraali ajalugu
Pühima Neitsi Maarja kiriku ehitamine on tihedalt seotud Wittelsbachide dünastia (saksa keeles Wittelsbacher) valitsemisega. Oma positsiooni tugevdamiseks troonil otsustas hertsog Sigismund ehitada uue kogudusekiriku. Hiljem sai sellest perekonna krüpt, mille krüpti on maetud Baieri ja Pfalzi valitsejad.
Tempel ei kuulunud kunagi rahvale, vaid oli Wittelsbachide sümbol.
Enne seda oli nende perekonnakirik Marienkirche, mille ümber ehitati Der Dom zu Unserer Lieben Frau. Frauenkirche mahutab 20 tuhat kogudust, kuigi ehitamise ajal ei ületanud Müncheni elanikkond 13 tuhat elanikku.
Frauenkirche ehitusetapid
Templi ehitamist alustati 1468. aastal. Projekti teostas tunnustatud arhitekt Jörg von Halspach, kes juhendas Marienplatzi vana raekoja ehitust.
- 1494. aastal püstitati peafassaad, katedraal pühitseti ja avati koguduseliikmetele. Arhitekt ise ei elanud ehituse lõpuni.
- Edasisi töid tehti kuni 1525. aastani. Viimasena püstitati kuplid ja tornid.
- 1599. aastal püstitati templisse lisaks krohvliistuga kaunistatud triumfikaar ja 1620. aastal ilmus peaaltarile "Püha Neitsi Maarja taevaminemise" kujutis.
- 1821. aastal sai katedraalist piiskopi residents, mis tõi kaasa interjööri radikaalse ümberkorraldamise.
- Pärast Teist maailmasõda sai kirik tugevasti kannatada. Aastatel 1989-1994. viidi läbi templi täielik rekonstrueerimine.
Katedraali arhitektuuri tunnused: välisilme ja interjöör
15. sajandil Saksamaal arvati, et renessanss ja barokk sobivad rohkem ilmalikuks arhitektuuriks ning religioossed ehitised peaksid olema gooti stiilis. Seetõttu on kirik hilisgooti stiilis lakooniline tellisehitis, milles on eklektika ja baroki elemente.
Pühima Neitsi Maarja katedraali põhiosa ehitati 20 aastaga. Seejärel peatati ehitus rahapuuduse tõttu, mis mõjutas templi arhitektuuri, kus on kombineeritud mitu stiili ja suunda.
Frauenkirche on viielööviline kahe torniga katedraal ilma transeptita. Sees on 22 massiivset sammast, mis toetavad katust. Need varjavad visuaalselt ruumi, mistõttu võib tunduda, et kiriku mahutavus on väiksem kui tegelikult.
Esialgu plaaniti kuplid kaunistada tornikiivritega, nagu Kölni katedraalis, kuid renessansiajastu arhitektuurisuundumuste mõjul sellest ideest loobuti.
Frauenkirche kujundus on laenatud Jeruusalemma Püha Haua kirikust, valmistatud Bütsantsi kavandite järgi. See lõi karmi gooti taustal silmatorkava kontrasti.
Kui Frauenkirche sai piiskoplikuks katedraaliks, muutus templi sisekujundus, eelkõige altariosa.
Mida templi seinad peidavad: pühamud ja säilmed
Frauenkirche ajalugu hõlmab viis sajandit, kuid selle ehitamine on endiselt kaetud saladuste ja legendidega. Ehitamise ajal Baieris sarnaseid ehitisi ei eksisteerinud. Eriti küsimusi tekitas kiriku kiire ehitus 20 aastaga, mis oli sellise ehituse jaoks uskumatult lühike aeg.
Püha Neitsi Maarja katedraal pole mitte ainult hilisgootika hämmastav näide, vaid ka väärtuslik Saksamaa kultuuripärand, mille müürid hoiavad rohkem kui üht saladust.
Wittelsbachide monument – Ludwig IV kenotaaf
Frauenkirche oluline osa on skulptuur. Lõunatiivas on kenotaaf, mis püstitati 1622. aastal kuurvürst Maximilian I algatusel surnud Baieri keisri Ludwigi auks. Kenotaaf on mõeldud rõhutama Ludwig IV tähtsust katoliku usu jaoks, sest Wittelsbachide dünastia valitsemisajaloos on tal keskne koht.
Marmorist krüpti sees on gooti stiilis tahvel. Plaadi autorsus pole aga veel kindlaks tehtud. Valitseja enda säilmeid siin pole, kuna ta on maetud krüpti koos ülejäänud monarhiaga.
Monumendi lähedal on kaks pronkskuju hertsog William IV (1508–1550) ja Albrecht V (1550–1579) ning neli põlvilistavat lipukandjat, mis loovad ühtse skulptuurikompositsiooni.
Teufelstritt – kuradi rada
Püha Neitsi Maarja katedraal on ebatüüpiline religioosne hoone 15. sajandi Baieris. Selle arhitektuur on inspireerinud paljusid müüte, mida kohalikud on põlvest põlve edasi andnud. Tuntuim neist on der Teufelstritt ehk kuradi jalajälg.
Katedraali sissepääsu juures on põrandal jalajälg, mille on legendi järgi jätnud Lucifer ise. Frauenkirche ehitamise ajal tehti väidetavalt arhitekti ja kuradi vahel tehing: saatan lubas arhitekti hinge eest aidata kiriku ehitamisel.
Sel ajal oli Münchenis ohtralt religioosseid ehitisi. Saatan kartis, et Pühima Neitsi Maarja eestkoste nõrgendab tema positsiooni, mistõttu otsustas ta teha templi, mis koguduseliikmeid ei meelitaks.
Kui hoone valmis sai, tuli kurat võla järele. Peaväravast sisenedes naeris ta, sest sees polnud ainsatki akent, mis tähendab, et sellisest templist ei saanud kasu olla. Rõõmuga lõi deemon jalaga põrandat, jättes sellele oma jälje. Aga kui ta veel sammu astus, nägi ta läbi klaasi langevat valgust. Vihast pööras ta tuulde ja üritas aknaid lõhkuda, mis aga ebaõnnestus, kuna kirikusse sisenes rahvastes hulk inimesi.
Tõepoolest, kiriku sissepääsu juures pole küljeaknad näha. Aastatel 1622–1860 varjas neid hiiglaslik renessanss-altar, millel oli P. Candide'i tehtud P. Neitsi Maarja taevaminemise kujutis.
Frauenkirche katedraali kohta on veel üks legend, mille kohaselt üritab tormi varjus saatan ikka veel sisse pääseda ja aknaid lõhkuda, mistõttu on templi ümber alati tuuline.
Katoliikluse päritolu kaja – mehaanilised kellad
Täpne ajastus on alates keskajast muutunud lääne religiooni vajalikuks osaks. Samal ajal algasid jumalateenistused, mille jaoks pandi kirikutes kellad. Nad mitte ainult ei määranud kindlaks, millal palvet alustada, vaid sümboliseerisid ka Jumala kiitust ja elu kaduvust.
Katedraali on paigaldatud ainulaadne mehaaniline kell, mis näitab nukuetendust – Jeesuse ja Maarja eestpalvet Jumal-Isa ees.
Samuti näitab sihverplaat päikesesüsteemi, kuufaase, sodiaagimärke.
1749. aastal paigaldati taastamise käigus kellamehhanismi kirev kukk. Kuid erinevate ajastute mõjul muutus kella korpus mitu korda, nii et need pole oma algsel kujul säilinud. Tänaseks on säilinud sisseehitatud muusikasaade, mis muudab kogu struktuuri ainulaadseks.
Frauenkirche krüpt – Wittelsbachi dünastia krüpt
Väljaspool keskaltari seinu asub krüp – monarhide, peapiiskoppide ja kardinalide matmispaik. Frauenkirche krüpt on perekonna krüpt, kuhu on maetud Wittelsbachide dünastia valitsejate säilmed.
Iga haud on raamitud mälestusplaadiga hauakambrisse. Ruum on tellistest ega erine lopsaka kaunistuse poolest, kuigi veel 19. sajandil kaunistati krüpti bareljeefide, maalide, krohvliistudega, mis pärast ümberehitust eemaldati. Turistid ei tohi sellesse templi ossa siseneda.
Lahtiolekuajad ja katedraali külastus
Katedraal on avatud iga päev 7.30-20.30. Turistidele on kirikuteenistuste ajal templit külastamiseks kehtestatud piirangud. Koguduse kantselei lahtiolekuajad:
- kell 8.30-12.30;
- esmaspäevast neljapäevani kell 14.00-16.30;
- reedel kell 8.30-12.30.
Ringreisid toimuvad pühapäeviti maist septembrini ja neljapäeviti kell 15.00. Tornide sissepääs on ajutiselt suletud: käivad rekonstrueerimistööd.
Ekskursioonide ajakava ja eelseisvad templis toimuvad üritused on saadaval ametlikul veebisaidil.
Kuidas katedraali juurde saada: marsruut ja aadress
Frauenkirche asub keskse Marienplatzi lähedal aadressil Frauenplatz 12. Marienplatzi (Theatinerstraße) peatus on lähedal. Sinna pääseb metroo või linnarongiga, samuti ühistranspordiga nr 19 ja N19.
Müncheni kirikud - Baieri vaimne pärand
Religioossed hooned on Müncheni peamised vaatamisväärsused. Iga kirik on teatud ajastu kaja, mis peegeldub hoonete arhitektuurilises stiilis. Kuigi Münchenis asuv Frauenkirche on Baieri religioossete ehitiste seas kesksel kohal, pole järgmised templid piirkonna ajaloos vähem olulised:
| Ametlik nimi | Ehitusaastad, arhitektuuristiil, ülestunnistus |
|---|---|
| Azamkirche (saksa Asamkirche) ehk Nepomuki Jaani kirik | 1733-1746, barokk, katoliiklus |
| Püha Luuka kirik (saksa Lukaskirche) | 1893-1896, romaani stiil gooti elementidega, protestantism |
| Markuse kirik (saksa St. Markus) | 1873-1876, neogootika, luterlus |
| Püha Miikaeli kirik (saksa Jesuitenkirche St. Michael) | 1583-1597, renessansiarhitektuur, katoliiklus |
| Peetri kirik (saksa. Peter) ehk "Alter Peter" | 1181, romaani, katoliku |
| Theatinerkirche | 1663-1690, barokk, katoliiklik |
Järeldus
Frauenkirche katedraal on gooti palee, perekonna krüp ja väärtuslik 15. sajandi arhitektuurimälestis, mis meelitab turiste üle kogu maailma. Ükski foto ei anna edasi selle koha salapära. Siin on peidetud suurima dünastia ajalugu ja kajastub Baieri algne kultuur.
