Benrathi palee on 18. sajandi Prantsuse arhitektuuri suurepärane kehastus. Kaunis loss asub Reini jõe kaldal. Palee, pargiansambel, kunstlikud tiigid ja tehislikud kanalite süsteemid ei kuulu mitte ainult linna kaunimate paikade hulka, vaid ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Alates 1929. aastast on Benrath muutunud muuseumiks.
Ajaloolised andmed
Benrathi palee asub Düsseldorfi lõunaosas samanimelises piirkonnas. Park, loss ja kõik sellega seotud ehitised, mis on maastikuarhitekt Nicolas de Pigage’i töö, rajati Pfalzi ja Baieri kuurvürsti Karl-Theodori (1724-1799) põllule. Ehitamist alustati 1755. aastal ja lõpetati alles 1770. Lossi rajamist alustati rokokoo stiilis, kuid valminud hooned omandasid sellele ajale iseloomulikud varaklassitsismi jooned.
Kuurvürst Karl Theodor tuli esmakordselt Düsseldorfi 1746. aastal, et oma vara üle vaadata. Talle ei meeldinud vana Benrathi loss – veevallikraaviga ümbritsetud kindlus. Alates 13. sajandist oli see krahvide von Bergide kodu, kuid loss sai tulekahjus kannatada ja viimased 30 aastat pole seal enam kedagi elanud.
Karl Theodor külastas neid paiku 1755. aastal ja seejärel, nagu ajalugu räägib, tellis ta oma õuearhitektil (Nicolas de Pigage) uue suvelossi ehitamise. Paljud õukonnaetiketist väsinud aristokraadid soovisid neil päevil asuda loodusesse kaunisse kodusse, kuid ilma asjatu luksuseta.
Arhitektuursed omadused
Seitsmeaastase sõjaga katkestatud ehitus viidi lõpule 14 aastat hiljem. Paleekompleksi loomisel kehastas Pigagu Prantsuse valgustusajastu arhitektuuri ideid. Sel põhjusel on arhitektuur, pargi- ja aiaansambel, skulptuur ja maal ühendatud harmoonias ja täiendavad üksteist.
Peahooned on ehitatud poolkaares tehistiigi kaldale. Kompleks koosneb paleest ja kahest külgnevast rokokoo stiilis kõrvalhoonest.
Lossis asusid kuurvürsti ja tema naise kambrid ning nendega külgnesid isegi väikesed erapargid. Külgtiivad ehk "ratsaväemajad" olid ette nähtud kõrgeimate isikute saatjaskonnaks.
Paleest lõuna pool on näha kasvuhooneid, kus varem talvitasid erinevad troopilised puud, mis suviti kaunistasid pargi radu, praegu on seal rajooniraamatukogu ja muud asutused. Läänetiiva köök oli ühendatud maa-aluse paleetunneliga.
Ainult meelelahutusmaja ei pakkunud omanikele suurt rõõmu: kuurvürst Karl Theodor veetis 1785. aastal vaid ühe päeva kaunis roosas palees.
Tema naine printsess Elizabeth Augusta külastas Benrathi vaid korra, 1771. aastal, vahetult pärast lõpetamist.
Hilisbaroki ja varaklassitsismi elemente ühendav palee on seest kaunistatud skulptuuride, maalide, maalide ja imeliste mööbliesemetega. Siit leiate allegooriaid aastaaegadest, jahitükke, põllumeeste tööstseene ja looduse kingitusi.
Hoone fassaadil on näha dünastia vapp, kuhu Karl-Theodore kuulus, ja kõrge reljeef, mis annab paleele erilise armu.
Palee mõistatused
Väljast näeb loss välja nagu kahekorruseline, kuid see pole päris tõsi. Uudishimulike pilkude eest on "peidetud" veel kaks korrust, mille aknad avanevad väikestesse sisehoovidesse. Kokku on üsna väikeses lossis 80 tuba, paljud neist on täiesti silmapaistmatud.
Palee seinte sees on 7 peidetud treppi, mis ühendavad pidusaale teenindusruumidega. Omal ajal lubasid nad teenijatel majas ringi liikuda, omanikele ja külalistele märkamatult.
Pargi territoorium
Pargiala jagab kaheks pooleks 470 meetri pikkune kanal, mis saab alguse lossi sisefassaadist. Pigage lõi prantsuse stiilis pargi, mille alleed ulatuvad peahoonest välja.
Veepinnalt tagasi põrkuv valgus suurendab palee ruumide loomulikku valgustust. Mõlemal pool paleed asuvad kuurvürsti ja tema abikaasa erapargid kujundati 19. sajandi esimesel poolel ümber inglise stiilis, samal ajal täideti osaliselt tehiskanal.
Loodusloomuuseum
Muuseumi ekspositsioon on esindatud mitme teemaga. Siin näete Alam-Reini piirkonna soosid, steppe, aga ka taimestikku ja loomastikku. Loodusloomuuseum (Museum für Naturkunde) avati 1929. aastal. Seda peetakse õigustatult Düsseldorfi uhkuseks. Selle külastus on suurepärane viis piirkonna huvitava ajaloo ja kultuuri tundmaõppimiseks.
Muuseum für Naturkunde asub lossi läänetiivas.
Frankenthali portselaninäitus Benrathis
Aastatel 1755–1800 tegutses Frankenthali linnas Kurfalzi portselanivabrik. Kõvaportselanimanufaktuuri avas Strasbourgist pärit meister Paul Anton Hannong kuurvürst Karl Theodori kõrgeimal loal 1755. aasta mais. Sama aasta novembris kuurvürstiga toimunud vastuvõtul olid külalised juba uuest Frankenthali teenistusest einestanud. 1794. aastal, kui Lääne-Pfalz läks Prantsusmaale, tehas natsionaliseeriti ja 1800. aastal suleti see kahjumlikkuse tõttu täielikult.
Portselantooted on tõelised kunstiteosed, mida esitletakse piiratud arvul mudelitel. Benrathi näitusel saavad külastajad nautida enam kui 250 aasta vanuses vürstimanufaktuuri portselanist valmistatud kujukesi ja lauanõusid.
Ebatavaline Euroopa pargikunsti muuseum
2000. aasta aiandusnäituse raames avati Benrathi palees veel üks huvitav muuseum. Selles hoones asus kunagi poiste gümnaasium ja praegu asub seal Euroopa aianduskunsti muuseum.
Muuseum on jagatud neljaks osaks (41 tuba ja 2000 m²), mis on pühendatud järgmistele teemadele:
- ajalugu,
- sensatsioonid ja kunst,
- Benrathi park,
- Düsseldorfi pargid.
Interaktiivses muuseumis saab kõike "näha, katsuda, katsuda, nuusutada, kuulata ..."
Näitusaladel on natuke kõike: skulptuure, maale, portselani, trükiseid, raamatuid, erinevat dokumentatsiooni, tööriistu, herbaariume, makette, videoprojektsioone, isegi vanu asju – kõike, mis saab haakuda vaid maastikuaianduse temaatikaga.
Esimene asi, mida näete, on iidse maailma villad. Seal on osa, mis on pühendatud Itaalia renessansile ja barokile.
Muuseumis on inglise aiamaastik. Kokku 7 tuba, kus on väljapanekud aedade ajaloo teemadel. See korraldab seminare Euroopa aianduskunsti teemal.
Eriti huvitav on kirjanduse Sadik, mis näitab seost aia ja luule vahel.
Ka noortel turistidel ei hakka muuseumis igav. Nad saavad mängida hoone katuse all või avastada põnevaid jutte ja müüte. Seal on "tihe" mets, mille puude sisse on ehitatud "õõnsused". Nendes vahemäludes on palju asju, mida saab juurde pääseda, edasi arendada ja uurida.
Kõige lõhnavamad lõhnad on kokku kogunud Apteegi aed. Pärast uskumatute aroomide nautimist saate istuda aias pingil ja kuulata kauneid luuletusi või huvitavat teavet, mis otse kastekannu kallab.
Filmiprojektsioonid, joonised ja miniatuursed maketid jutustavad lossi ja lossipargi loo. Huvitav on kuulda, kuidas perspektiiv mõjutab palee ja pargi üldist ettekujutust.
Viimased toad tuletavad meelde, et Düsseldorf on aedlinn. Ühes toas on isegi Kunstlik Paradiis.
Ekskursioon on pikk, kuid te ei raiska oma aega. Õppige palju uut ja huvitavat, saage inspiratsiooni ja lihtsalt nautige ilu. Muuseum asub paleeansambli idatiivas.
Kasulik informatsioon
Benrathi loss (Schloss Benrath) asub aadressil: Benrather Schloßallee 104, 40597 Düsseldorf.
Paleekompleksi lahtiolekuajad sõltuvad aastaajast:
- suvehooaeg (16. aprillist 31. oktoobrini) - teisipäevast pühapäevani kell 10.00-18.00, esmaspäev on puhkepäev;
- talvehooaeg (1. novembrist 15. aprillini) - teisipäevast pühapäevani kell 11.00-17.00, esmaspäev on puhkepäev.
Ekskursiooni hinnad:
- Euroopa pargikunsti ajaloo muuseum ja loodusloomuuseum (mõlemale eraldi pilet): täiskasvanud - 5 eurot, alla 18-aastased - tasuta, soodushinnaga - 3,5 eurot.
- Muuseum palees (Corp de Logis): täiskasvanu - 7 eurot, alla 18-aastased - tasuta, soodushind - 5 eurot.
- Kombineeritud pilet kõikidesse Benrathi palee muuseumidesse: täiskasvanu - 10,5 eurot, alla 18-aastased - tasuta, sooduspilet - 7,5 eurot.
Euroopa pargikunsti ajaloo muuseum on varustatud invakäimla ja liftiga.
Lossi juurde pääseb metrooliiniga U71 või U83 (bussipeatus Schloss Benrath), linnarongiga S6, RE1, RE5 (S-Bahn Benrath jaam) või autoga marsruutidel A59, A46.
Lisateavet leiate ametlikult veebisaidilt. Kontakttelefon: +49 4921 1899 7271.
Tehke kokkuvõte
Benrathi palee asub samanimelises Düsseldorfi linnaosas Reini jõe kaldal. Roosa loss ehitati 14 aasta jooksul seitsmeaastase sõja vaheajaga kuurvürst Karl Theodori suveresidentsiks.
Paleemuuseumides saavad külastajad mitte ainult hinnata Benrathi ilu, vaid ka tutvuda Alam-Reini piirkonna ajalooga, näha iidseid portselantooteid, nautida rikkalikku kaunistust ja tunda end mõnda aega aadlisuguvõsa esindajana.
